peekoni-, nimelt. keeda ube 3 minutit, siis loputa külma veega, keera peekonisse, nirista üle oliiviõliga ja puista üle soolaga ning hoia ahjus, kuni peekon on krõbe. sellised oad maitsevad meil isegi lastele.
ma ei taha küll kelkida
aga see siin on värske pasta krevettide, brokoli ja kookospiimaga. no further comments necessary.
sõir
kellel vahepeal midagi teha pole, võib minna turu peale, täispiima osta ja endale sõira teha. retsepti leiate siit, illustreeriv pilt on pärit lihavõttehommikusöögilt ja seekordses sõiras paistavad esinevat köömned, petersell ja roseepipar. sõirateol üle jäävast vadakust saate suurepärased tervislikud pannkoogid, eriti, kui teete nt mitmeviljajahuga.
pastalemmik #2
pastavallas on sel aastal tehtud veel üks väga oluline avastus: nimelt porrupasta, mis on nii hea nii lihtne nii kiire, et söö või iga päev. neljale:
- 500 g täisteraspagette
- 1 porru
- 50 g võid
- oliiviõli
- soovi korral sinki
- valget veini
- parmesani
- soola-pipart
kui sa võtad arvesse ka artiklit “soovi korral sinki”, siis lõika kõigepealt sink ribadeks ja siis lõika porru pikkupidi peaaegu lõpuni pooleks nii, et ta püsib veel koos, ja pese lehtede vahelt muld välja. siis eemalda koledad lehed ja otsad ning viiluta. umbes täpselt nüüd on mõistlik pastat korralikult soolatud vees keetma hakata – nii temal kui porrul läheb umbes 8 minutit. siis sulata pannil või, lisa ka oliiviõli (jälgi, et kuumus oleks madalapoolne) ja prae sink selliseks, nagu sulle meeldib – kui soovid krõbedat, siis võid alustada tugeval kuumusel ja porru lisamise ajaks temperatuuri alandada. kui oled laisk nagu minagi, pane pannile korraga nii singi- kui porruviilud, sega korralikult rasvainega läbi ja kalla peale vein. ma seda veini kogust ei oska nüüd hinnata, aga mina panen pigem heldelt, sest siis tuleb kaste siidisem ja mõnusam. kui pasta on keenud, kurna ja sega porrukastmega läbi, lase hetk maitsestuda ja serveeri kohe. puista üle parmesani ja värskelt jahvatatud musta pipraga.
nb! ära pane porrule soola, ka siis mitte, kui sa sinki ei tarvita. veidral kombel ei ole selleks mingit vajadust ja soolamisega kaasneb tõsine ülesoolamise oht. kui on mage, kruti pigem pärast soola otsa.
jõulud ja sünnipäev
…saabusid täna hommikul korraga viiekümne (!) maamuna näol. kogus teeb ehk natuke tasa seda aega, mis ma kulutasin munainimesele helistamisest mõtlemisele ja selle unustamisele. esmaspäeval võtsin end lõpuks kokku, sain teada, et saab ikka ja küsimuse peale, palju ma tahan, vastasin, et NII PALJU KUI SAAB. ja siis hetk pärast seda, kui täna ärganud olin, helistasid munad ja ütlesid, et nad nüüd saabuvad, ja kujutlege vaid mu rõõmu, kui ma sain teada, et nad tulevad viiekümnekesi. siis võite veel ette kujutada, kui kaunist värvi tänane seitsmest munast tehtud munapuder oli (tavaliselt teeme viiest – siis kestab üks karp kaks päeva). nüüd panen kaane kinni ja lähen hoopis õue päevitama. rannailmad ju siiski.
jäsemeteta pifid
jäsemeteta pifid, siin-seal tuntud ka vanemuise tänava tüdrukute nime all, otsivad nõudepesubrigaadi. muidu peseks ehk ise, aga mul õnnestus eile küüs niimoodi tagurpidi väänata, et verd lahmas laias kaares, ja masa lõikas just endale noaga sõrme (jaaaa hääle järgi otsustades pistis just haava sisse küüslauku). nii juhtub inimestega, kes arvavad endil tugevaid küüsi või teravaid nuge olevat. ainsad, kellele need terariistad ohtu kujutavad, oleme me: ise
et meil on siiski toidublogi ja inimeste söögiisu on püha, siis illustratsioon on: siin
lemmik
see improvisatoorne pasta, mille sügisel avastasin, on mul nüüd jälle natuke meelest ära läinud, aga see on säärane roog, mille peale ixo ütleb, et ta ei saa aru, miks ma veel restos ei tööta, ja ta ei mõtle ettekandja või koristajana. kui ei kardaks kristit üksi poodi saata, võiks seda kas või kohe sööma hakata. või siis kõige hiljem homme. pildil siis lemmiktoit ja lemmiksööja kohe kristi järel.
salatinäksimisest #123
kõigile neile, kes salatit jänesesöögiks peavad: kuidas 31 päeva süüa midagi huvitavamat kui tomat-kurk-tomat-kurk-jääsalat (vt ka: sai-piff-sai-piff-sai). kõiki võib-olla plaani ei võta, aga vähemalt pooled kindlasti. ja ei suuda ära oodata, millal saab hakata maa seest oma juurikaid välja kaevama.
tahaks öelda, et see on stiilinäide mu salatipeenrast, aga tegelikult pani need kasvama mu ema. ma pole siiski suurem asi rohenäpp; pistsin porgandimaa otsa 10 suvikõrvitsataime, millest pooled on juba mullaks tagasi saamas. aga noh, eks eelnevatel aastatel on juba kolm taime nii palju kandnud, et nii minu kui kõigi mu sõprade sügisene menüü on “100 rooga suvikõrvitsast”.
meil on vaja selliseid topse koju
kristi, sa ei arva? teeks seal muna en cocotte ja oleks jube mõnus. jalamaid võiks tegelt võtta kasutusele muffinipanni peekoni-munamuffinite jaoks. ja jah, helistan munainimesele ausõna muidu olen värdjas!
pildil on jõulumagustoit, mille kohta ma kahjuks ei oska muud öelda kui mis pildilt paistab, ehk et seal olid sees vaarikad ja peal mustsõstrad, tuhksuhkur ja roheline pipar. varem olen jõuluks teinud crème brûlée‘d, flani, panna cottat ja mousse au chocolat‘d.
kui kodus midagi süüa pole #2
siis 15 maasikat, poolitatud ja 2 oksa värkset piparmünti, lehed ja 1/2 pk vahukoort, vahustamata on kahele bakatöö sünnitusvaludes ja eksamiõõvas vaevlevale inimesele täiesti piisavalt lohutav toit.
