beautiful but oh so boring

tõstsin eile natuke tuba ümber [tegin seda olude sunnil: muidu on meil küll nii soe, et suurema osa ajast käin ringi püksata, aga et meil endiselt pole välisvoodrit, on siin korteris üks külm koht. enne hoidsin ma seal oma madratsit, mis jäätus põranda külge kinni, ja see ei ole kirjanduslik liialdus] ja riputasin madikeni suveniiriks jäetud stange riideid täis.

ülevaatlikud pildid pole kahtlemata minu jaoks, aga kas või ainult detailidest võib näha, et kogu mu garderoob on väga ühte väravasse. saaks oma ilusaid riideid nüüd kandma ka hakata! mul on ju küll termoretuusid (vt ka: kõige geniaalsem leiutis maailmas), aga sebramustrilise seeliku asemel tundub ainus reaalne variant tõmmata nende peale suusapüksid… rääkimata siis sellest, et niikuinii pole ennast praegu väga kuskil näidata, sest siseruumidesse jõudes vahetan ma suusapüksid töövormi või trennipükste vastu.

aga oma lemmikuid rippumas nähes tuleb äkki kevadel meelde, et nad mul olemas on. lubasin ju ka sel aastal hakata kontsades käima… [kui see oleks film, oleks järgmise kaadri alla kirjutatud "kolm kuud hiljem" ja see kujutaks: mind uusi tosse ostmas]

järgmised pildid pole veel minust tosse ostmas: esimene kujutab vist kõige asendamatumat meigikraami mu jaoks [kuigi tõele au andes ei kipu viimasel ajal üldse ilma jumestuskreemist peata välja minema ja pildil peaks olema täisvarustus... aga noh, ise ma ju lubasin, et kui ükskord enam prille ei pea kandma, hakkan kogu aeg silmi värvima, ja lubadused on ju: täitmiseks] ja teine ehteid, mis ilmusid sellest hõbedasest karbist, mille taustal mulle meeldib pilte teha. need ei ole iseenesest üldse asendamatud, küll aga päris kaunid ja võib-olla peaks meelde jätma, et mul sellised asjad olemas on.

aga sürr on tegelikult hoopis see, et kui mu toas on hea valgus ja minu enda tähtsad asjad jäävad pildi peale nagu nad ee… oleks poseerimist harjutanud, siis masa omad lihtsalt ei jäänud. lõpuks jõudsime järeldusele, et neil oli siin külm :D aga tegelikult see ongi vist normaalne, et kuigi me elame koos ja saame suuremast osast maailma asjadest ikka väga ühtemoodi aru, meeldivad ja sobivad meile nii-i erinevad asjad. masa ei kujutaks näiteks never ette, et võiks huuled või – hoidku taevas selle eest! – laud roosaks võõbata (kirjutasin just: siniseks. sinised huuled on mul ikkagist ainult siis, kui olen liiga palju veini joonud või külmetanud, vabatahtlikult nii ei tee), ma ei kujutaks ette, et võiks selga panna midagi… punast või triiksärgiruudulist, näiteks. eile selgus veel midagi, mis mulle ei meeldi, aga mis see nüüd oli, eiii mäleta.

ja sellest, kui erinev meestemaitse meil on, võiks lausa romaani kirjutada. sellepärast me vist nii hästi läbi saamegi, et poiste pärast kaklema ei pea :D

et saada ilusaks

üleeilsest sünnipäevapeost ma veel ei kirjuta, sest viimane külaline pole veel lahkunud [eelviimased: just lahkusid] ja normaalsest elurütmist on asi kaugel. vahepalaks näitan siis hoopis, mida meie sõbrad kaasa tõid.

pildile mahtusid: fragmendid sünnipäevakaartidest, presskannust, liitrisest beefeaterist, joiki kehakreemist, seebikestest ja koorijatest

pildile ei mahtunud: kilpkonnakujulised küünlad [erikingitus timba vanematelt], kinkekaardid massaaži, maniküüri ja igale poole mujale, pepulauad

ilmselgelt on sõbrad aru saanud, mis meil elus puudu on, ja ootame juba väga, et saaks kõike kasutama hakata. eriti gini :P

elutähtsatest asjadest #2

kasutades suurepärast võimalust, et aknast paistab sisse päike, otsustasin mitte olla kehvem ja tegin ka oma buduaaris paar pilti. pildid on muidugi elavaks tõestuseks, et ma tegelikult ikka olen natuke kehvem, sest pole lihtsalt suurem asi harakas (et mitte öelda: öökull).

et võis nii olla, et me käisime ühes koolis, on viimased kuus aastat ka minu täisväärtuslik kehaosa olnud tablett (et mitte öelda: kruvi). räägitakse, et neid ei tasu ära kaotada, sest tänapäeval need mitte ainult ei maksa tunduvalt rohkem, vaid ka hõbeda pealt on märgatavalt kokku hoitud ja seega on need ühed mõttetud liistud. samas ei kujuta ma ette, miks üldse peaks mõne oma kehaosa ära kaotama. kui see just pole pea, muidugi, see ikka mõnikord kaob.

samamoodi on aastatega minu külge kasvanud hõbesüda, millest ma loobun ainult siis, kui pean midagi konkureerivat kaela riputama. miks see mulle nii oluline on, ei tea – ühegi tähtsa armastuslooga see igatahes seotud ei ole, on hoopis kingitus emalt (ja pigem midagi sellist, et: “kui tahad, võid selle endale võtta”).

vähem möla, pikem samm:

et natuuris näidata, kui väike harakas ma ikka olen, lisan ka stiilinäite oma kõrvarõngavalikust (pärast seda, kui helga mulle ükskord new yorkist ühed sarnased tõi, on mul selliseid olnud erinevates värvides ja suurustes kui mitte sadu, siis kümneid kohe kindlasti. teisi nii ilusaid muidugi mitte). noh, ja siis on mul loomulikult paar öökulli ka. üks on masa oma, kellega ta ise sõbraks ei saanud, ja teist võib imetleda juuresolevalt pildilt. mitte, et ma temaga väga hästi läbi saaks, aga vähemalt on ta mu lemmikvärvi:

hea meelega oleks kasutanud päikest, et teha pilti tervest buduaarist, aga selleks oleks vaja olnud natuke eeltööd. haarangi vist nüüd tolmulapi kätte ja võtan oma järjest töölt või eksamilt saabuvad elukaaslased vastu kurja emana, öeldes, et täna on: koristuspäev. võiii siis tõmban dressid selga ja jalutan natuke enda poolt valitud või valimata suunda

elutähtsatest asjadest

et meil pidi olema elustiiliblogi, siis ehk on sobiv hetk nüüd peaperslaste hädaldamise vahele rääkida ka uutest riietest, lemmikehetest, heast toidust, veel parematest pidudest ja ilusast kodust. selle posti aga pühendan oma kõige tähtsamatele ehetele, neile, mida ma peaaegu kunagi ära pole võtnud.

esiteks mu ülitähtis koolisõrmus. no seda ei võta ikka üldse mitte kunagi, ei duši all, saunas, ujumas, käsi kreemitades ega muid imetrikke tehes ära, see on muutunud täisväärtuslikuks kehaosaks. olen kuulnud, et mõned inimesed oskavad sellistega õlut avada, ma pole veel selgeks saanud. teiseks suvel merre ärakadunud hõbesõrmuse asemele hangitud (kes muu kui) öökullike. siin nad on:

ja siis peab mul at all times kaelas rippuma üks öökull. paraku on nii, et see öökull, kelle juuli mulle postiga hispaaniasse saatis, lendas mari pulma ajal tagasi sinna, kust ta tuli, ja vedeleb nüüd koos oma suuremat kasvu vennaga kusagil hõbeallikal. aga kuni ta mul veel oli, ei võtnud magadeski ära. ilmselgelt tuli mul siis endale uus amulett hankida, mis suvel brüsselis õnnestuski. ostsin küll mitu tükki, aga kodustasin ära just tema. vasakul esimene, paremal praegune:

järgmises öökullipostis: hibou‘de algus ja peolinnud