suveks saledaks 2011

“meil on päris naljakas blog, kus sa räägid ainult söögist ja ma räägin ainult muudest asjadest… aga samas on meil ka kodu, kus sa teed ainult süüa ja ma teen muid asju.” (Tartumaa)

söögi asemel oleksin tahtnud rääkida näiteks jeesusest kristusest sellest, kui hästi edeneb mu programm nimega “suveks saledaks 2011″, mis (blogiarhiivide andmetel) sai alguse juba mitu-mitu aastat tagasi ja muutus 2011. aasta suve kiire lähenemisega uuesti aktuaalseks, aga… noh, jõudsin terve nädala korralikult trennis käia ja enda üle uhkustki tunda, kuni mu auto külmale alla vandus. lihtne arvutus näitab, et seega on õues ka liiga külm, et jalgsi või bussiga trennis käia.

tahaks ka öelda, et on liiga külm, et üleüldse õues käia, aga eks on ennegi öeldud: “sellise ilmaga ei lähe ma kuskile, kuhu pole just hädasti tarvis,” ja siis kõrtsi poole marsitud. samas – võta nüüd kinni, kas see tuleb arktilisest temperatuurist või vanadusest – tundub viimasel ajal kojujäämine kordades parema plaanina. väljas on küll enamasti vahva ja vanarahvas on öelnud, et magavale kassile hiir suhu ei jookse ja elu (vt ka: peikad :D) koju kätte ei tule, aga… aga ei.

vägisi meenuvad mulle selle peale meie suure sõbranna timba kirjeldused pariisi kõrtsikärbestest. timba otsustas nimelt, et korra elus peab iga inimene kõrtsis töötama, veedab nüüd aeg-ajalt nädalavahetusi ühe baari riietehoius, ja seega näeb ka kõrvalt inimesi, kes tulevad üles lööduna ja suhtumisega, et kogu maailm on nende oma, ja kes 10 tundi hiljem lahkuvad nagu… noh, meie oma halvematel päevadel.

rääkimata sellest, et me küll alati otsustame, et iga kord ei pea ju liiale minema, isegi ilma liiale minemata jõuame koju kell 7 hommikul ja seega võib järgmise päeva kalendrist lihtsalt: maha tõmmata. sellepärast vist olen uhke ka selle üle, kuidas eile käisime mari plaadiesitluskontserdil ja pärast seda mökus ainult ühel soojal dringil! mitte, et see nüüd oleks asi, mille üle uhke olla, onju, aga oli ju laupäeva õhtu ja nii…

ps. kategooria “time is never wasted when you’re wasted all the time” mõnitab vist praegu natuke

ayant chanté tout l’été

tundub vägisi, et algklassides valme õppides jäi loo moraal kahe silma vahele: muidu äkki teaks, et kui kuskile jõuda tahad, peaks laulu löömise asemel midagi tegema.

kujutasin endale näiteks ette, et kaks nädalat puhkust tähendab, et jõuan kõike ja rohkemgi, aga tegelikult möödus see, noh, umbes samamoodi nagu eelmine kord kaks nädalat gildi tänaval. artikkel sellest, kuidas liiga valjusti muusikat kuulanud nooruk sai karistuseks 10 päeva aresti, ei rääkinud seekord küll meist, aga see oli ka puhas juhus –  detailidel ma samas pikemalt ei peatu, sest masa sai juba hakkama päris meeleoluka kirjeldusega meie sünnipäevapeost… pärast mida tekib iga kord korteriomanikku kohates tahtmine läbi koridoripõranda vajuda.

noh, ja siis ma kutsusin endale veel töökaaslased külla, et nendega ka sünnipäeva tähistada. mu harilikest sõpradest on nad muidugi kordades viisakamad ja vaiksemad, aga järgmise päeva enesetunnet sai sellegipoolest kirjeldada omadussõnaga: hõre. võib-olla ka nimisõnaga: kass, sest vaevalt oleks ma muidu leidnud elujõudu õhtul madikeniga välja minna… ja umbes sama võis juhtuda laupäeval; mõtlesin juba vaikselt magamaminekule, aga mitte palju aega hiljem avastasin end kõigepealt raatusest ja siis zavist, trepist, poolest kuuest ja mökust privaatpeolt.

et siis jah, nii juhtub inimestega, kes a) arvavad, et kohustusi ignoreerides kaovad nad lihtsalt ära b) ei oska ega taha üksi kodus olla. samas soovitan kõikidele üksikutele ühte madikeni-sugust sõpra! kus jagatakse, ei oska öelda [oskan küll tglt, aga hoti foorumit pole enam olemas ju], aga – üksi oleks ma pühapäeval nt terve päeva voodis lamanud ja heal juhul umbes hiinakat tellinud, madiken aga tegi mulle võipsi kaasa ja sundis mind tulema endaga ujuma. enesetunnet remontis küll ja kui pärast iga pidu suudaks, tunneks ennast lausa kangelasena.

samas tunneks ennast ka kangelasena, kui nüüd kohustuste ignoreerimise asemel tegudele hakkaks. äkki homsest… täna lähen trenni ja õhtul mängime sõpradega mu uut lauamängu ja kuigi see tundus eile päris hea mõttena, siis ei, peole ei lähe!

pilt: varastatud

coming soon: le renard et les raisins?

к сожаленью день рожденья только раз в году

alustuseks võib öelda, et kahtlemata oli eilne päev tore, aga tänane oli veel toredam!

et mulle meeldivad tasuta asjad, üritan iga kord kõik sünnipäevaks pakutavad hüved ära kasutada, ja et mul on ka kõige rohkem kliendikaarte maailmas, pakutakse neid hüvesid päris hästi (nt: solaarium ja kino). kinokavas oli pidupäeva puhul valida ainult kahe depressiivse filmi vahel, valisime siis “läänerindel muutuseta“, sest teist saab vaadata ka: hiljem. depressiivsusest hoolimata tekitas see samas vähem matusemeeleolu kui mõni romkom (kuigi sõda on nii mõttetu üritus, aga sellest film ju rääkiski *lambipirn*).

ootuspäraselt tulid meile hiljem külalised veini ja koogiga ja siis me istusime natuke soliidselt laua ümber ja vajusime vara ära ja ööseks jäi ainult madiken. teda ei oska niikuinii enam eriti külalisena võtta: mu lemmikosa eilsest oli vist see, kuidas ta pärast teki sisse keeramist avastas, et tekk on vale ja läks maja pealt enda oma otsima, et ikka kodune tunne oleks.

tänaseks plaanisime aga perepäeva, et tõestada endale ja maailmale aja veetmise võimalikkust ilma alkoholita (võib-olla ka: aja veetmise võimalikkust vanemuise tn lokaalist väljaspool). alustasime uisutamisest ja siis suundusime lauamängupoodi mängima. proovida jõudsime kolme, üks parem kui teine, ja lõpuks ostsin endale sünnipäevakingiks meie ühise lemmiku nimega “tsitadell“. natuke rikkus rõõmu ainult see, et pean vist hinnale lisama 30 eurot parkimistrahvi näol – no mina ju ei teadnud, et seal ainult 15 minutit tasuta parkida sai (32 euro eest saaks seda samas teha terve kuu, nii et ikkagist on nad üks pätibande!).

aga perepäevi lubasime see-eest tihemini tegema hakata – järgmine kord vist programmis kino, lauamängud, guitar hero ja mitte ainumastki õlut!

lõpetuseks:

madiken said (15:13): Mendelejev kaitses 31. jaanuaril 1865. aastal oma tuntud väitekirja teemal “Piirituse ühinemine veega”, teatas telekanal Vesti. Paljud teadlased on üksmeelel, et just see töö sai klassikalise 40 kraadise kangusega viina aluseks.
madiken said (15:14): lucky day!

taastusravikeskus

ma ei ütle, et on hea kõrvalt vaadata, kuidas sõber on õnnetu, aga ütlen, et vahelduseks on hea olla see, kellele toetutakse, sest – kui sa juba oled tugi, oled sa järelikult stabiilne. võis umbes nii olla?

igatahes on vanemuise tänava puhvet-lokaal ümber kehastunud taastusravikeskuseks (vt ka: murtud südamete romula). ravi ei ole siin eriti aktiivne ja võib-olla ka mitte eriti tõhus, aga vähemalt ei öelda siin kunagi kellelegi, et kuule, oled luuser ja teed elus valesid valikuid. selle asemel kallatakse klaas lihtsalt veini täis. või viskit. või gini. okei, niimoodi tundub see endiselt rohkem puhvet-lokaal kui taastusravikeskus, aga sellegipoolest on tunne, et köögilaua ümber istumine remondib.

ja mind ennast remondib päris hästi see, et ei pea üksi olema. kunagi oli see minu jaoks umbes tähtsaim asi maailmas ja ma ei kujutanud ette, et kellegagi saaks üldse koos elada ja ammugi poleks saanud seda teha kellegagi ühes toas. nüüd laenan vabalt välja riiuli oma riidekapis, korvikese oma kummutis ja pärast kahetunnist katset “elu võimalikkusest narva mnt 89 koos prussakatega” ütlen, et ok, lähme toome nüüd su tööriided uuesti siia. coming soon: stange mu tuppa?

muidu vist algaval nädalal väga taastusraviprogrammis osaleda ei saa, sest napilt kõik päevad käin tööl ja et remonti vajavate asjade listi kuulub paraku ka mu auto, ärkan ka ainsal vabal päeval: kell 8 [aa ja mismõttes äratatakse mind laupäeval pärast rasket peound selle peale, et keegi tahab hoovi puid tuua ja ma pean auto tänavale sõidutama, ja siis pühapäeval selle peale, et keegi tahab tänavalt lund ajada ja ma olen jälle ees?]

shut up and kiss me

uus aasta a) tuli b) tuli ristteel vanemuise ja vaksali nurgal c) tuli laulude ja lastega sõpradega. selleks ajaks olime meie puhvet-lokaalis viimast korda juba kõhu täis söönud ja mõned kokteilid joonud, kaasa haarasime kaks šampat (vt ka: iga-aastane viga, millega alustame juba aasta esimestel sekunditel) ja lihtsalt ei viitsinud minna raekale inimestega kaklema. isegi telefoni ei võtnud kaasa, sest lõppude lõpuks on see 00:00 traadi otsas rippumine nii eelmine kümnend.
siis võis olla nii, et läksime (meremehelaule lauldes) tagasi koju ja lõime mõned tantsud ja tegime mõned fotosüüdistused oma vabariigi kõige kaunimatest nägudest ja viisime need kaunid näod lõpuks linnarahvale vaadata. tagasi tõime oma jumestuskreemist pead sellisel kellajal, et suvel oleks olnud päike kõrgel taevas ja igal muul päeval peale 1. jaanuari oleks mõistlikud inimesed hakanud ennast tööle asutama.

et aasta esimeste päevade läbivaks teemaks on mineviku analüüsimine ja tuleviku parandamine, saan vähemalt öelda, et – olime eelmisel aastal nii targad, et ostsime aasta kõige raskemaks päevaks sada pudelit mullivett, keefirit, apelsinimahla, tomatimahla, õlut ja lasanjematerjali [sesmõttes, et praegu on 2. jaanuar, me ei ole kodust väljas käinud ja kõht on täis, tuju hea ja õllepurk peos. win?].

rääkides sellest, mis veel win on [ja mis ei ole, sellest ei räägi (I)], on seda kindlasti meie uus sõber sandra, kes peseb nõusid ja aitab meil saada paremaks inimeseks ja teeb nalja meile ja meiega. võib-olla umbes homme, kui uus nädal ja uus aasta tegelikult algavad, suudame kamba peale kokku panna a) ühed uusaastalubadused b) meeldetuletused iseendale. algavad need umbes nii, et me oleme nii ilusad ja nii toredad, et mitte kunagi ei tohi olla endaga rahulolematu või õnnetu!

2010

korraks mõtlesin, et seekord ei viitsi, aga tunne, et aasta lõpus peab hakkama viimast 365 päeva kuidagi kokku võtma, on tugevam kui mina (vt ka: 2008, 2009). niisiis:

aasta pleiss: vanemuise tänaval
aasta moto: “see bordell peab lõppema!”
aasta tsitaat: “suureks saamine pole midagi väärt,” sõnas pipi. “suurtel inimestel pole kunagi midagi lõbusat. neil on ainult kuhjakaupa igavat tööd ja pentsikud riided, ja konnasilmad, ja kumminaal maksud.”
aasta inimesed: needsamad:)
aasta muutus: elukoht ja elukaaslane
aasta uus sõber: sandra! mok
aasta püsielanik: ixo
aasta peakokk: masa
aasta jook: püsikorraldus livikole ehk gin tonic
aasta album: le plaat
aasta lugu: billy joel – we didn’t start the fire
aasta film: inception?
aasta areng: majanduslikult iseseisvaks
aasta sündmus: pole vist päris koššer öelda, et majapõleng oli parim asi, mis minuga sellel aastal juhtus? a oli vist
aasta mittesündmus: ülikooli lõpetamine
aasta raamat: winterson, “tuletornipidamine”
aasta pidu: jaanipäev?
aasta tripp: esimest korda elus jäi papsiga trippimata, aga järgmine aasta teen järele;)
aasta tsükkel: puhkus gildi tänaval
aasta sõltuvus: raha
aasta küsimus: millal me inimeseks saame?
aasta kaotus: kes lubas mul blogimisest loobuda?
aasta investeering: vägisi tundub, et kallasin palga kõrist alla
aasta avastus: kellegagi koos elada ei olegi võimatu
aasta mäng: mees, kes teadis ussisõnu
aasta viga: rahulolematus iseendaga
aasta parim blogisissekanne (vist): no man is an island
aasta tunne: kojujõudmine

lõpetuseks ka võib-olla

aasta kontrast: 2010. aasta esimene ja teine pool

seega ei pääse te vist ka ühest jauroloogist teemal endaks kasvamine ja täis kasvamine jne. võib muidugi juhtuda, et ma kirjutan selle valmis ja saadan igaks juhuks hästi kiiresti ajaloo hämarustesse tagasi.

pildiga saadan tervisi lammastele ja kitsedele ja muu hulgas tahaks öelda, et aasta kaotus on: juuksed. aga noh, sellist patsi nagu põhikoolis ei saa vist enam kunagi.

i’m gonna be the last one standing

kaks nädalat ixo ja atso juures kräššimist on nüüd juba lõppenud ja kui kõik läheb nii, nagu rahaahne kindlustus loodab ja plaanib, saab nädala pärast läbi ka meie puhkus gildi tänaval (vt ka: saab jälle kolida!). tapeedid on juba valitud ja eks lähme nüüd mõni päev vaatama, kas ja kuidas töö keeb. kui elutuba valmis on, peab ilmselt töömehi ignoreerides alustama ka köögi lahtipakkimisega, sest muidu on selleks aega: täpselt mitte kunagi

kalendrisse vaadates (jah, hakkasin uuesti kasutama, sest elu kasvas ootamatult üle pea) on tunne, et niikuinii on edaspidi aega täpselt mitte kunagi ja täpselt mitte millekski, kui välja arvata palgatöö ja bakatöö ja kahe linna vahel siiberdamine. kui ajapuudus välja arvata, ei olegi puhkuse lõpp ja palgatöö samas nii halb variant – ja mitte sellepärast, et tahaks palka saada, vaid sellepärast, et võib-olla oleks aeg maksapuhkusele minna :D

seni aga laman suures voodis, kuulan taustaks maksa pragunemist ja naudin seda, kuidas mökusse on 90 meetrit ja zavoodi pisut üle 300. time is never wasted when you’re wasted all the time ja ütleme nii, et viimati sai tartus nii palju nalja võib-olla esimesel kursusel [ja zavis kaks kodulaulu järjest oli ka viimati mitte just esimesel kursusel, aga päris ammu kindlasti. waka wakat polnud siis veel küll leiutatud, aga selle repeat andis ka suurepärase võimaluse ennast: katki tantsida]