murtud südamete maja

jap see meil siin on. poleks kunagi arvanud, et meie lõbus alkoholilembene seltskond võiks in corpore omadega nii sitas seisus olla, et eriti keegi ei suuda olla üksi või kodus paigal, kõigil on pea lakkamatult eksistentsiaalne kriis, mitte miski ei huvita ega inspireeri ja kui omst lähed kinno heatujufilmi vaatama, siis koduteel oled nagu matuseline. natuke liiga ebaaus on pärast romantilist draamat tulla koju mitte kussununnutama, vaid näiteks õppima. oh, wait – pole ka seda teinud päevade kaupa, sest ükskord oli tuju paha, teinekord olid külalised, kolmas kord oli pohmell ja last, but not least: see koolipask ei kõiguta antud hetkel mu paati absoluutselt. ainuke koht, kus ma ennast näha tahan, on kodus teki all. aga noh, teadagi revolutsiooni voodist ei alusta, kuigi oasis nii laulda tavatses, ja pikas perspektiivis see ka ei remondi enesetunnet, aga see ei tähenda, et ma praegu siit välja ronida saaks.

et parimad asjad siin elus on kahele, siis illustratsiooniks üks romantiline õhtusöök kristiga. preemiaks tubli töö eest. paraku on neid asju kahele, mida vallalised inimesed nautida saavad, ühe käe sõrmedel ülesloetavad, aga et mitte rohkem kibestunud kirjanduslikku okset internetiruumi paisata, jään nüüd vait.

taastusravikeskus

ma ei ütle, et on hea kõrvalt vaadata, kuidas sõber on õnnetu, aga ütlen, et vahelduseks on hea olla see, kellele toetutakse, sest – kui sa juba oled tugi, oled sa järelikult stabiilne. võis umbes nii olla?

igatahes on vanemuise tänava puhvet-lokaal ümber kehastunud taastusravikeskuseks (vt ka: murtud südamete romula). ravi ei ole siin eriti aktiivne ja võib-olla ka mitte eriti tõhus, aga vähemalt ei öelda siin kunagi kellelegi, et kuule, oled luuser ja teed elus valesid valikuid. selle asemel kallatakse klaas lihtsalt veini täis. või viskit. või gini. okei, niimoodi tundub see endiselt rohkem puhvet-lokaal kui taastusravikeskus, aga sellegipoolest on tunne, et köögilaua ümber istumine remondib.

ja mind ennast remondib päris hästi see, et ei pea üksi olema. kunagi oli see minu jaoks umbes tähtsaim asi maailmas ja ma ei kujutanud ette, et kellegagi saaks üldse koos elada ja ammugi poleks saanud seda teha kellegagi ühes toas. nüüd laenan vabalt välja riiuli oma riidekapis, korvikese oma kummutis ja pärast kahetunnist katset “elu võimalikkusest narva mnt 89 koos prussakatega” ütlen, et ok, lähme toome nüüd su tööriided uuesti siia. coming soon: stange mu tuppa?

muidu vist algaval nädalal väga taastusraviprogrammis osaleda ei saa, sest napilt kõik päevad käin tööl ja et remonti vajavate asjade listi kuulub paraku ka mu auto, ärkan ka ainsal vabal päeval: kell 8 [aa ja mismõttes äratatakse mind laupäeval pärast rasket peound selle peale, et keegi tahab hoovi puid tuua ja ma pean auto tänavale sõidutama, ja siis pühapäeval selle peale, et keegi tahab tänavalt lund ajada ja ma olen jälle ees?]

väljavõte x-failidest

13. juuli 2005, aleksandri sünnipäev

ühel hommikul voodis lebades, kui ta veel ei viitsinud üles tõusta ja vahtis lage, oli ainus mõte, mis käest ei libisenud: “tahaks ennast putsi juua.”

fuck.

me oleme kaotanud miskit ses mõtteta sõjas me sees

kui kõikidel maailma inimestel on reede ja minul selle asemel hoopis esmaspäev, tundub see kogu maailma ebaõiglusena. sellele ma muidugi enamasti ei mõtle, et memme vaev saab tasutud; täna näiteks on teistel esmaspäev ja minul selle asemel pikk laupäeva hommik juuste värvimise* ja omletiga.

juuresolev fotosüüdistus on pärit näiteks pühapäeva õhtust, kus me pärast köögilaua taga pläkutamist ja hõõgveini hävitamist otsustasime, et on vaja mitte minna kõrtsi, aga teha a) ennast ilusaks b) väike photoshoot. lõppes see hea tava kohaselt sukkpüksihevile niimoodi kaasa röökides, et korteriomanik järgmisel päeval soovitas nahk natuke tagasi tõmmata või muidu toob ta meile järgmine kord kell 7 hommikul: hoida lapsed.

***

rääkides fotosüüdistustest vaatasime just pilte sellest, missugune on meie korter välja näinud soolaleivapeo paiku, vahetult enne põlengut, vahetult pärast põlengut, asju kokku pakkides ja asju lahti pakkides – ja saime aru, et praegu on siin majas esimest korda hetk, kus mõne ukse taga ei varitse hoolikalt kinniteibitud kast hoomamatu saastaga. sajandi müsteerium on muidugi see, kuidas me oma bordelli kogu aeg külalisi julgesime kutsuda – igal pildil figureerib laia toodete assortimendiga kaetud diivanilaua taga mõni püsielanik.

ja üldse ei saa aru, miks see hoovõtmine nii kaua aega võttis, miks on vaja külla miiut, et nädalaid kastides vedelenud riided stangele/kappi panna, miks on vaja külla minna miiule ja sandrale aru saamaks, et toatäis küünlaid on hea valgusravi ja kodutunde allikas, miks on vaja maja maha põletada, et kirst vanakraamipoodi tagasi viia. ei saa aru, miks kulub mitu kuud, et tiimarist 5.- eest konksud osta ja lõpuks pildid üles riputada. no ausalt, üldse ei saa aru, miks me oleme kuude kaupa olnud sellised fucktardid, kui tegelikult on kõik nii lihtne ja kui pärast on kõik nii mõnus.

seega otsustasime nüüd pea persest välja tõmmata ja töötada selle nimel, et uusaastalubadused ei jääks seekord ainult lubastuseks. peab: hakkama inimeseks

___

* see juuste värvimine on muidugi praegu natuke valus teema, sest olin juba enne täpselt nii ginger nagu on näha juuresolevalt pildilt [ok tglt on nii ginger ainult lambivalguses] ja praegu ei ole olukord mitte parem. kuidas seda remondib, ei kujuta ette: võib-olla mõtlen veel korra, et jänesed šampust ei joo ja parandan indigoga, võib-olla lasen keemiaga üle, aga noh, suurima tõenäosusega hakkan lihtsalt tutimütsiga fuuriaks ega võta seda kunagi peast ära

lagunenud sara

katkend tänahommikusest monoloogist:
“tegelikult ma olen ju rikkam kui pooled eesti inimesed, ma saan üle keskmise palka ja pean sellest üleval: ennast. ja mul ei ole ühtegi laenu ja. pooltel inimestel on ju miinus miljon krooni ja kolmekümne aasta pärast üks lagunenud sara… samas, mul pole kolmekümne aasta pärast isegi lagunenud sara.”

paraku ei saa ma kirjutamismeeleolust hoolimata rohkem publikut lõbustada; peame viima ennast pesema, minu lumelaua hooldusesse, vaibad ja tekid keemilisse, peame lööma läikima oma lagunenud sara ja hakkama siis laurat võõrustama. aega on selleks umbes kolm tundi, nii et tasub vist kaas kinni lüüa.

küürakat parandab ainult haud

nagu eelmisest postitusest näha, oleme iluselu asemel sunnitud kirjeldama hoopis seda, kuidas tahtsime parimat, aga läks nii nagu tavaliselt (vt ka: küürakat parandab ainult haud?). lubame endale muidugi igal õhtul, et kui kõik ükskord tööle hakkab, siis lõppeb ka see bordell, aga tegelikult ei saa päris hästi aru, miks puuduv antennikaabel peaks näiteks põranda pesemist takistama… keset elutuba laiutav KIRST muidugi natuke takistab küll, jah. iseenesest on see kirst muidugi aus: kui eluisu otsa saab, mahume mõlemad sinna sisse ootama, millal alla lastakse. alla lasta on vast lihtsam ka, kui üles tõsta, muidu saaks selle masa tuppa sisestada näiteks: akna kaudu.

sellegipoolest kaalun nüüd varianti fliistekist välja ronida, hiliseks hommikusöögiks putru keeta (kaerahelbepuder ei tähenda, et see peaks olema üks hall veniv ollus, mida süüakse maasikakeedumoosiga (keedumaasikamoosiga?)) ja siis edasi mõtelda. mõtlen näiteks seda, kas pesta põrandat või minna hoopis uut võimu ostma, et vähemalt mõni asi meie majas: töötaks. või siis lähen ja ostan riideid, see tuleb ehk natuke paremini välja.

stay tuned, järgmised seiklused naistest ja tehnikast on eetris juba homme!

naised ehitavad

oleme jälle tõelised eesti naised ja ehitame, vt ka: “miks sa ei öelnud, et meil kaks trelli on?!”

see, et me neid piisavalt pädevalt kasutada ei oska, ei ole antud juhul muidugi üldse oluline; see-eest oskame me suurepäraselt sitast saia teha ja mööblit värvida (kuigi põhja alt alati väga korralikult ei viitsi…).

kui homme tuppa päike paistab, teeme äkki pilti ka.

ps. heitsin korra pilgu eelnevale postitusele ja ei saanud jätta ütlemata: “mitte kunagi vaikivast rokenrollist on küll saanud mitte kunagi vaikiv uuno raadio…”

today is the first day of the rest of my life

kes meist ei oleks tundnud, et tahaks justkui midagi muuta, aga mingitel – peamiselt oma peas eksisteerivatel – põhjustel lihtsalt ei saa.

juba sügistalvel hakkasin näiteks tundma, kuidas mu muidu väga armsa kastani tänava korteri seinad mind pärsivad ja ma ei saa seal enam olla see inimene, kes ma olla tahaksin. võib-olla oli see pseudo, aga võib-olla ka mitte – igatahes ei soovinud ma enam veeta päevi arvutitoolil fliisteki sisse keeratud kookonis ja sealsamas süüa, küüsi lakkida, muusikat kuulata, õppida ja võileivataldrikuid klaviatuurisahtlisse koguda. vahepeal kutsusin ma muidugi sõpru ka külla, aga seda ma ei saanud  ka teha päris nii, nagu tahtnud oleks – köögilaua all olid kingakarbid ja rulluisud ja köögitoolide vabastamiseks pidin trennikoti tõstma näiteks pesukorvi peale (kus mu külalised ka üleriideid hoidsid).
see on siis lühikokkuvõte sellest, miks me nüüd masaga laiutame vanemuise tänaval, kus praegu on endiselt minimaalselt mööblit ja maksimaalselt kaste, aga millest kõigi eelduste kohaselt saab üks väga mõnus koht, kus – pange tähele! – ei veedeta oma päevi fliistekis arvutiekraani passides, vaid sõpradele ja sõpradega kokades, taustaks mitte kunagi vaikiv rokenroll ja ehk ka kvaliteetfilmid. ja kraanikaussi kogunenud kohvitasside järgi ei saa lugeda, mitu päeva me pole nõusid pesnud, sest me peseme need kohe ära (vt ka: “see bordell peab lõppema”).

ja lühikokkuvõte sellest, miks ma nüüd hoopis siia kirjutan, on seotud mu eelmise blogi seinte pärssimisega, mis on ka ehk natuke pseudoprobleem minu peas, aga kui ma niimoodi tunnen, on mul kahtlemata see õigus. ja nüüd ma tunnen, et tahaks maailmaga siin natuke meie head elu jagada.