jäsemeteta pifid

jäsemeteta pifid, siin-seal tuntud ka vanemuise tänava tüdrukute nime all, otsivad nõudepesubrigaadi. muidu peseks ehk ise, aga mul õnnestus eile küüs niimoodi tagurpidi väänata, et verd lahmas laias kaares, ja masa lõikas just endale noaga sõrme (jaaaa hääle järgi otsustades pistis just haava sisse küüslauku). nii juhtub inimestega, kes arvavad endil tugevaid küüsi või teravaid nuge olevat. ainsad, kellele need terariistad ohtu kujutavad, oleme me: ise

et meil on siiski toidublogi ja inimeste söögiisu on püha, siis illustratsioon on: siin

loominguline kriis?

jaa, tean-tean, et selline edasi-tagasi siiberdamine on nõnda tüütu, aga… et mina olen kirjutamissoonel ja masa ei ole, ja et mina kirjutasin siia kõigest muust ja masa söömisest, ja võib-olla veel mõnel põhjusel – vägisi tundub, et vana hea nonblonde.wordpress.com ootab jälle kohta teie google readeris ja bookmarksides ja igal pool mujal. mis ei tähenda, et ma siia enam ei kirjutaks, aga millest ja kuidas täpselt, ma veel ei tea

võtsin siit mõned südamelähedased postitused kaasa ka. ja seal panin mineviku kindlasse kohta.

et siis niimoodi praegu.

i feel i’ve spent most of it sitting on a passenger side

lubasin küll, et ei kirjuta midagi enne, kui masa on kas või korra rääkinud millestki muust kui toidust – narr nagu teise retseptikogu vahel oma isiklikku elu lahata -, aga samas lubasin ka mannile, kelleni rss veel jõudnud pole, et kui ta järgmine kord siia lehele satub, ootab teda uus postitus. noh, ja tegelikult peaks endale natuke meelde tuletama, kuidas see mõtete kirja panemine käib, ja võib-olla peaks aeg-ajalt ka seda natuke meelde tuletama, mida ma teinud olen. ja ma ei pea siinkohal silmas seda, et ma olen selle nädala jooksul tervelt kolm korda endale süüa teinud (sest oleme nii tähtsad ja kiire elutempoga, et pole kodus üldse kohtunud ja päris nälga ei saa ju surra), mis on päris kindlasti selle aasta rekord.

***

eile mõtlesin, et tahaks aega natuke tagasi keerata, et aru saada, kuidas see nii kiiresti on läinud, ja et seda uuel katsel natuke paremini kasutada. ma pole muidugi kindel, kas ma elaksin praegu veel ühe pika ja pimeda talve üle, ja ma pole kindel, et viitsiks uuesti tegeleda näiteks majapõlengu ja asjade pakkimisega, aga… natuke tahaks ikka, et oleks umbes novembri lõpp, kodu värskelt remonditud ja kõik asjad oma koha leidnud. et ma esimese lumega ostaksin kuutseka hooajapileti, tegeleksin lõputööga ja käiksin mõistuse töökorras hoidmiseks ehk mõnes loenguski. natuke tahaks, mhmh. tegelikult tahaks ikka päris palju.

ei, ei tea, mis sai sellest (põhi)mõttest, et elu tuleb elada nii, et ma sellega kogu aeg ise rahul oleksin. ehk leian selle ikka üles enda seest, enne kui hilja.

***

viimati tallinn*-tartu rongis lugesin raamatut, mida onu juba teist korda vanaemale kinkida üritas, ja mille ühe eksemplari ma siis enese lõbustamiseks kaasa võtsin. kommentaar tagakaanel, kuidas “endaga tegeledes tuleb otsa vaadata ka kõigile oma isiksuse puudujääkidele ja vigadele, ning rääkimata sellest, et üles võivad kerkida kõik lapsepõlve ja hilisema eluea valusad ja traumaatilised kogemused”, annab asjast päris hea ülevaate… võib-olla ainult selle erinevusega, et see on umbes ainus eneseabiõpik, millega iseseisvalt halligi peale pole hakata.

igatahes olin päris nostalgilises meeleolus, peamiselt sellepärast, et aastaid ei ole ma pühapäeva õhtuti viimasele rongile läinud, ja aastaid tagasi oli see jälle miski, mida ma päris-päris tihti tegin, ja sellepärast vist olingi nõnda vastuvõtlik ja tundsin ennast igal pool ära.

Millised olud hetkel ka ei valitse, me ei ole nendega rahul. Loome oma fantaasias üha uusi pilte tulevastest situatsioonidest, mis tunduvad praegusest rahuldustpakkuvamad. Meile tundub, et kuni nende eesmärkide saavutamiseni on elu üksnes ettevalmistumine paremaks tulevikuks, mitte “päris elu”. [...] …on see sama hea, kui “ronida redeli otsa ja avastada seejärel, et redel on toetatud vale seina vastu”.

___
* jah, kohe hakkab maailm teistpidi pöörlema: ma tõesti käisin tallinnas ja lisaks sellele veel kaks nädalavahetust järjest. saatsin sandra teisele poole ookeani, tähistasin vanaema sünnipäeva, käisin glorias ammulubatud jõulu/aastavahetusepeol, põgusalt venuses (eelmise ürituse järelpeona siis, onju) ja taastutvusin oma kõige suurema lemmikuga terves tallinnas… ehk siis kristiine ristmikuga, kui sa oled jalakäija ja tahad teiselt poolt teed keskuseni saada. pärast seda ei lähe ma enam mitu kuud pealinna, ausalt.

suveks saledaks 2011

“meil on päris naljakas blog, kus sa räägid ainult söögist ja ma räägin ainult muudest asjadest… aga samas on meil ka kodu, kus sa teed ainult süüa ja ma teen muid asju.” (Tartumaa)

söögi asemel oleksin tahtnud rääkida näiteks jeesusest kristusest sellest, kui hästi edeneb mu programm nimega “suveks saledaks 2011″, mis (blogiarhiivide andmetel) sai alguse juba mitu-mitu aastat tagasi ja muutus 2011. aasta suve kiire lähenemisega uuesti aktuaalseks, aga… noh, jõudsin terve nädala korralikult trennis käia ja enda üle uhkustki tunda, kuni mu auto külmale alla vandus. lihtne arvutus näitab, et seega on õues ka liiga külm, et jalgsi või bussiga trennis käia.

tahaks ka öelda, et on liiga külm, et üleüldse õues käia, aga eks on ennegi öeldud: “sellise ilmaga ei lähe ma kuskile, kuhu pole just hädasti tarvis,” ja siis kõrtsi poole marsitud. samas – võta nüüd kinni, kas see tuleb arktilisest temperatuurist või vanadusest – tundub viimasel ajal kojujäämine kordades parema plaanina. väljas on küll enamasti vahva ja vanarahvas on öelnud, et magavale kassile hiir suhu ei jookse ja elu (vt ka: peikad :D) koju kätte ei tule, aga… aga ei.

vägisi meenuvad mulle selle peale meie suure sõbranna timba kirjeldused pariisi kõrtsikärbestest. timba otsustas nimelt, et korra elus peab iga inimene kõrtsis töötama, veedab nüüd aeg-ajalt nädalavahetusi ühe baari riietehoius, ja seega näeb ka kõrvalt inimesi, kes tulevad üles lööduna ja suhtumisega, et kogu maailm on nende oma, ja kes 10 tundi hiljem lahkuvad nagu… noh, meie oma halvematel päevadel.

rääkimata sellest, et me küll alati otsustame, et iga kord ei pea ju liiale minema, isegi ilma liiale minemata jõuame koju kell 7 hommikul ja seega võib järgmise päeva kalendrist lihtsalt: maha tõmmata. sellepärast vist olen uhke ka selle üle, kuidas eile käisime mari plaadiesitluskontserdil ja pärast seda mökus ainult ühel soojal dringil! mitte, et see nüüd oleks asi, mille üle uhke olla, onju, aga oli ju laupäeva õhtu ja nii…

ps. kategooria “time is never wasted when you’re wasted all the time” mõnitab vist praegu natuke

ayant chanté tout l’été

tundub vägisi, et algklassides valme õppides jäi loo moraal kahe silma vahele: muidu äkki teaks, et kui kuskile jõuda tahad, peaks laulu löömise asemel midagi tegema.

kujutasin endale näiteks ette, et kaks nädalat puhkust tähendab, et jõuan kõike ja rohkemgi, aga tegelikult möödus see, noh, umbes samamoodi nagu eelmine kord kaks nädalat gildi tänaval. artikkel sellest, kuidas liiga valjusti muusikat kuulanud nooruk sai karistuseks 10 päeva aresti, ei rääkinud seekord küll meist, aga see oli ka puhas juhus –  detailidel ma samas pikemalt ei peatu, sest masa sai juba hakkama päris meeleoluka kirjeldusega meie sünnipäevapeost… pärast mida tekib iga kord korteriomanikku kohates tahtmine läbi koridoripõranda vajuda.

noh, ja siis ma kutsusin endale veel töökaaslased külla, et nendega ka sünnipäeva tähistada. mu harilikest sõpradest on nad muidugi kordades viisakamad ja vaiksemad, aga järgmise päeva enesetunnet sai sellegipoolest kirjeldada omadussõnaga: hõre. võib-olla ka nimisõnaga: kass, sest vaevalt oleks ma muidu leidnud elujõudu õhtul madikeniga välja minna… ja umbes sama võis juhtuda laupäeval; mõtlesin juba vaikselt magamaminekule, aga mitte palju aega hiljem avastasin end kõigepealt raatusest ja siis zavist, trepist, poolest kuuest ja mökust privaatpeolt.

et siis jah, nii juhtub inimestega, kes a) arvavad, et kohustusi ignoreerides kaovad nad lihtsalt ära b) ei oska ega taha üksi kodus olla. samas soovitan kõikidele üksikutele ühte madikeni-sugust sõpra! kus jagatakse, ei oska öelda [oskan küll tglt, aga hoti foorumit pole enam olemas ju], aga – üksi oleks ma pühapäeval nt terve päeva voodis lamanud ja heal juhul umbes hiinakat tellinud, madiken aga tegi mulle võipsi kaasa ja sundis mind tulema endaga ujuma. enesetunnet remontis küll ja kui pärast iga pidu suudaks, tunneks ennast lausa kangelasena.

samas tunneks ennast ka kangelasena, kui nüüd kohustuste ignoreerimise asemel tegudele hakkaks. äkki homsest… täna lähen trenni ja õhtul mängime sõpradega mu uut lauamängu ja kuigi see tundus eile päris hea mõttena, siis ei, peole ei lähe!

pilt: varastatud

coming soon: le renard et les raisins?

taastusravikeskus

ma ei ütle, et on hea kõrvalt vaadata, kuidas sõber on õnnetu, aga ütlen, et vahelduseks on hea olla see, kellele toetutakse, sest – kui sa juba oled tugi, oled sa järelikult stabiilne. võis umbes nii olla?

igatahes on vanemuise tänava puhvet-lokaal ümber kehastunud taastusravikeskuseks (vt ka: murtud südamete romula). ravi ei ole siin eriti aktiivne ja võib-olla ka mitte eriti tõhus, aga vähemalt ei öelda siin kunagi kellelegi, et kuule, oled luuser ja teed elus valesid valikuid. selle asemel kallatakse klaas lihtsalt veini täis. või viskit. või gini. okei, niimoodi tundub see endiselt rohkem puhvet-lokaal kui taastusravikeskus, aga sellegipoolest on tunne, et köögilaua ümber istumine remondib.

ja mind ennast remondib päris hästi see, et ei pea üksi olema. kunagi oli see minu jaoks umbes tähtsaim asi maailmas ja ma ei kujutanud ette, et kellegagi saaks üldse koos elada ja ammugi poleks saanud seda teha kellegagi ühes toas. nüüd laenan vabalt välja riiuli oma riidekapis, korvikese oma kummutis ja pärast kahetunnist katset “elu võimalikkusest narva mnt 89 koos prussakatega” ütlen, et ok, lähme toome nüüd su tööriided uuesti siia. coming soon: stange mu tuppa?

muidu vist algaval nädalal väga taastusraviprogrammis osaleda ei saa, sest napilt kõik päevad käin tööl ja et remonti vajavate asjade listi kuulub paraku ka mu auto, ärkan ka ainsal vabal päeval: kell 8 [aa ja mismõttes äratatakse mind laupäeval pärast rasket peound selle peale, et keegi tahab hoovi puid tuua ja ma pean auto tänavale sõidutama, ja siis pühapäeval selle peale, et keegi tahab tänavalt lund ajada ja ma olen jälle ees?]

i’m getting tired of starting again

mõtlesin siin ükspäev, kuidas ei saa päris hästi aru nendest, kes uusaastalubadusi vihkavad. eks ma olen muidugi lubanud lolli järjekindlusega igal aastavahetusel, sünnipäeval ja 1. septembril, et nüüd hakkan inimeseks ja siis seda mitte teinud, aga - vahepeal peab ju aja maha võtma ja mõtlema, kuhu sa oled jõudnud ja kuhu peaks edasi liikuma.

kole lugu on see, et iga aastaga muutuvad kriisid aina eksistentsiaalsemaks ja valikud olulisemaks. kui 17-aastaselt pole kuskile jõudnud ega tea veel päris täpselt, kus see kuski on, kuhu jõuda tahaks, pole lahti mitte midagi. 22-aastaselt pärsib see kahtlemata rohkem ja ma ei kujuta ette, kas see, et kogu meie lähim sõpruskond on sama s*tas seisus, on pigem kurvastav või lohutav.

lugesin just masale eelmise lõigu ette ja lisasin lõppu: “võib-olla peaks ennast endasuguste peaperslaste asemel ümbritsema inimestega, kes…”, mille peale sain vastuse: “… ei ole meie sõbrad ja kes ikka heidavad meile ette, et me oleme luuserid?” ma pidasin isiklikult silmas muidugi midagi sellist, mida saaks nimetada heaks eeskujuks.

igatahes tuleks nüüd teada saada, millal ja miks kõik valesti läks, et saaks siis otsast remontima hakata. vaatasin muuseas just, mida ma endale lubasin 17-aastaselt, kui just oli saabunud 2007.

tsiteerin: “New year resolution? Olla igal hetkel selline, kellena ma ISE ennast näha tahan :)”

küsin: mis sellest sai?

ma ju ei tea, kellena ma ennast näha tahan! sellepärast peakski seekord ebamääraste lubaduste asemel stiilis “uuest aastast hakkan õppima” seadma eesmärgiks arusaamisele jõudmise. senikaua peaks vist aga õppust võtma targutajatest, kes ütlevad, et parema alternatiivi puudumisel tuleb hästi teha seda, mida sa siiamaani teinud oled.

alustan sellest, et homme kell 12 kohtun bakatöö juhendajaga. siis mõtlen edasi.

minu ülejäänud mõtted antud teemal osutusid paraku kirjanduslikuks okseks, nii et nende lõpuni mõtlemise ja kirjutamise peale pidin need kiiremas korras: hävitama

***

juuresolev pilt minu üle irvitavast põrsast ei ole eriti teemakohane, aga see natuke rõõmustab mind. muidu lahutasime köögilaua taga konverteerivat valuutat (nt: EEK, NOK, SEK, LVL jne) mittekonverteeritavast (nt: Maroko dirham ja muud anonüümsed neegripeaga tugrikud) ja avastasime, et oleme rikkad. seegi võit!

väljavõte x-failidest

13. juuli 2005, aleksandri sünnipäev

ühel hommikul voodis lebades, kui ta veel ei viitsinud üles tõusta ja vahtis lage, oli ainus mõte, mis käest ei libisenud: “tahaks ennast putsi juua.”

fuck.

üksik mees istub kodus joob õlut ja üksinda kurvastab

kui peakokk jõuluks tallinnasse põgenes, ei jäänud mul muud üle, kui sõpradele ja (eelkõige) endale tõestada, et tegelikult oskan mina ka.
pildil on küll masa marineeritud peedid, millele mina vaba käega alla rukolat ja peale/kõrvale keedumuna, ravioole ja juustu puistasin, ja mis ei ole seega eriline saavutus, aga – minu puhul on saavutus kas või see, kui ma üksi vaevun midagi pidulikult taldrikusse panema [täna näiteks teen oma tavalist ja söön teleka ees jõuluprae jäänuseid. otse karbist fcrs].

sellepärast kutsusingi anu ja ixo sööma, kui ka mina korraks pealinnas käisin ja vanaema juurest muu hulgas pool kõrvitsat kaasa võtsin. kõrvitsa vormistasin supiks selle retsepti järgi, mille peamine võlu on see, et lisaks kõrvitsale läheb sinna sisse: fuck all.

see võis olla järgmine päev, kus ixol vedas veel rohkem: kristjan nimelt ütles, et ta on tükk aega lasanjest unistanud, mida mitte keegi talle ei tee. ma siis tegin, saades inspiratsiooni meie kõigi lemmikult jamie’lt. retsepti kiidan täiega heaks [mitte, et ma bešamelli tegemisega vajadusel hakkama ei saaks, onju, aga ei näe eriti põhjust] ja saadan veel enne dieedi algust kindlasti kordusesse: esiteks pean ma kasutama meie uut ja poole suuremat vormi ja teiseks peab ju mingi rakenduse leidma järelejäänud lasanjeplaatidele. ja kolmandaks on muidugi loll see, kes vabandust ei leia :P

***

siinkohal võib sujuvalt liikuda iga-aastaste kohustuslike söömapühadeni, mida siin-seal tuntakse ka jõulude nime all.  et ma esimesel jõulupühal tööl pidin olema ja pealinna minekust keeldusin, tean nüüd väita, et mitte ükski koht ei ole enne tõeliselt kodu, kui sinna pole jõuludeks kuuske toodud või seal perekonnaga ümber laua istutud ja hane söödud – ja tean nüüd ka seda, et minu jaoks on siin kodu rohkem kui kuskil mujal.

võib-olla ainult praegu tahaks rohkem olla kuskil mujal – laulasmaal sõpradega jõulupidu pidamas nimelt. paraku otsustasime umbes esimest korda elus täiskasvanulikult käituda ja mõtlesime, et kui maanteeamet soovitab kõrvalteid vältida ja ilma mõjuva põhjuseta mitte liigelda jne (ja kui meie liiklusvahendid on stiilis: daewoo matiz ♥), ei tasu hakata arvama, et meie võidame niikuinii. ja nii ma siis veedangi esimest korda viie või kuue või ei-tea-mitme aasta jooksul teist jõulupüha bestikate asemel iseendaga. arvestades seda, kuidas möödus mitteametlik soojendusüritus timba juures, on see maksa jaoks muidugi hea, aga samas ei mäleta, et millalgi varem oleks keegi maksa arvamust küsinud.

we didn’t start the fire

hea, et vahepeal oma tõesti päris ilusast elust kirjutada ei viitsinud.

iluselu asemel järgmistes osades: kuidas me asju kokku pakime, välja kolime ja võib-olla paari kuu pärast tapeeti valida ja sisse kolida saame. järgmine kord olen soovidega ettevaatlikum; ise ju rääkisin, et tahaks üks kord kodu, kus ei oleks kollane köök, millega ma sunniviisiliselt kõiki oma asju mätšima pean. praegu oleksin päris rõõmus oma kollases köögis tglt.

(tegelikult olen Kristi, aga ei viitsi välja logida. minu arvuti oli, noh, seal voodi kõrval)