it’s my party and i’ll flash if i want to

sünnipäevahommikul rõõmsalt voodis paljast torsot sirutades ja kuulutades, et “meil pole ühtegi külalist esimest korda üle kuu aja!” tasus pilk vaid aknast välja suunata, et aru saada: me pole kunagi üksi. töömehed olid kõigist maailma esmaspäevadest just tänase valinud, et mõelda “oleks talv, roogiks lund… aga ongi ju”. nojah, mis seals’ ikka, tõmbab kardinad ette selmet paljas torso millessegi riietada ja siis mõtleb edasi, kuidas tänasesse päeva mahutada solaarium [potom terraarium], kino, enda premeerimine ostmise kaudu ja loomulikult külalised, keda me küll kutsunud pole, aga kes kahtlemata sellest hoolimata tulevad. aga nagu näitas möödunud kolmepäevane nädalavahetus, siis meile nii meeldibki.

et saada ilusaks

üleeilsest sünnipäevapeost ma veel ei kirjuta, sest viimane külaline pole veel lahkunud [eelviimased: just lahkusid] ja normaalsest elurütmist on asi kaugel. vahepalaks näitan siis hoopis, mida meie sõbrad kaasa tõid.

pildile mahtusid: fragmendid sünnipäevakaartidest, presskannust, liitrisest beefeaterist, joiki kehakreemist, seebikestest ja koorijatest

pildile ei mahtunud: kilpkonnakujulised küünlad [erikingitus timba vanematelt], kinkekaardid massaaži, maniküüri ja igale poole mujale, pepulauad

ilmselgelt on sõbrad aru saanud, mis meil elus puudu on, ja ootame juba väga, et saaks kõike kasutama hakata. eriti gini :P

elutähtsatest asjadest #2

kasutades suurepärast võimalust, et aknast paistab sisse päike, otsustasin mitte olla kehvem ja tegin ka oma buduaaris paar pilti. pildid on muidugi elavaks tõestuseks, et ma tegelikult ikka olen natuke kehvem, sest pole lihtsalt suurem asi harakas (et mitte öelda: öökull).

et võis nii olla, et me käisime ühes koolis, on viimased kuus aastat ka minu täisväärtuslik kehaosa olnud tablett (et mitte öelda: kruvi). räägitakse, et neid ei tasu ära kaotada, sest tänapäeval need mitte ainult ei maksa tunduvalt rohkem, vaid ka hõbeda pealt on märgatavalt kokku hoitud ja seega on need ühed mõttetud liistud. samas ei kujuta ma ette, miks üldse peaks mõne oma kehaosa ära kaotama. kui see just pole pea, muidugi, see ikka mõnikord kaob.

samamoodi on aastatega minu külge kasvanud hõbesüda, millest ma loobun ainult siis, kui pean midagi konkureerivat kaela riputama. miks see mulle nii oluline on, ei tea – ühegi tähtsa armastuslooga see igatahes seotud ei ole, on hoopis kingitus emalt (ja pigem midagi sellist, et: “kui tahad, võid selle endale võtta”).

vähem möla, pikem samm:

et natuuris näidata, kui väike harakas ma ikka olen, lisan ka stiilinäite oma kõrvarõngavalikust (pärast seda, kui helga mulle ükskord new yorkist ühed sarnased tõi, on mul selliseid olnud erinevates värvides ja suurustes kui mitte sadu, siis kümneid kohe kindlasti. teisi nii ilusaid muidugi mitte). noh, ja siis on mul loomulikult paar öökulli ka. üks on masa oma, kellega ta ise sõbraks ei saanud, ja teist võib imetleda juuresolevalt pildilt. mitte, et ma temaga väga hästi läbi saaks, aga vähemalt on ta mu lemmikvärvi:

hea meelega oleks kasutanud päikest, et teha pilti tervest buduaarist, aga selleks oleks vaja olnud natuke eeltööd. haarangi vist nüüd tolmulapi kätte ja võtan oma järjest töölt või eksamilt saabuvad elukaaslased vastu kurja emana, öeldes, et täna on: koristuspäev. võiii siis tõmban dressid selga ja jalutan natuke enda poolt valitud või valimata suunda

elutähtsatest asjadest

et meil pidi olema elustiiliblogi, siis ehk on sobiv hetk nüüd peaperslaste hädaldamise vahele rääkida ka uutest riietest, lemmikehetest, heast toidust, veel parematest pidudest ja ilusast kodust. selle posti aga pühendan oma kõige tähtsamatele ehetele, neile, mida ma peaaegu kunagi ära pole võtnud.

esiteks mu ülitähtis koolisõrmus. no seda ei võta ikka üldse mitte kunagi, ei duši all, saunas, ujumas, käsi kreemitades ega muid imetrikke tehes ära, see on muutunud täisväärtuslikuks kehaosaks. olen kuulnud, et mõned inimesed oskavad sellistega õlut avada, ma pole veel selgeks saanud. teiseks suvel merre ärakadunud hõbesõrmuse asemele hangitud (kes muu kui) öökullike. siin nad on:

ja siis peab mul at all times kaelas rippuma üks öökull. paraku on nii, et see öökull, kelle juuli mulle postiga hispaaniasse saatis, lendas mari pulma ajal tagasi sinna, kust ta tuli, ja vedeleb nüüd koos oma suuremat kasvu vennaga kusagil hõbeallikal. aga kuni ta mul veel oli, ei võtnud magadeski ära. ilmselgelt tuli mul siis endale uus amulett hankida, mis suvel brüsselis õnnestuski. ostsin küll mitu tükki, aga kodustasin ära just tema. vasakul esimene, paremal praegune:

järgmises öökullipostis: hibou‘de algus ja peolinnud

muuda ennast muutub maailm (mitte palju küll kuid siiski sinu enda jagu)

mõlemad mu elukaaslased põgenesid nädalavahetuseks emme-issi juurde ja esimest korda sel aastal olen üksi kodus*. et vabadel päevadel ja üldse ajal on komme kiiresti käest libiseda, võtsin kalendri ette ja tegin endale plaani. lühemas perspektiivis on plaan umbes selline, et pühapäeva õhtuks olen sile, pruun, käinud trennis ja lõpetanud ühe tõlketöö; pikemas perspektiivis selline, et veebruari lõpuks on bakatöö teooriaosa valmis. plaani ületamine on muuseas absoluutselt lubatud;)

pilk kalendrisse ütleb ka seda, et kui tänasest veebruari lõpuni on mul kokku ainult seitse tööpäeva, ei ole võimalik, et ma hakkama ei saa.

natuke rohkem võimalik on see, et üle pika aja pean jälle hakkama rahale ja kontojäägile mõtlema, aga… nagu ka siis, kui meil maja põlema läks, sain päris esimest ehmatust (?) aru, et tegelikult poleks paremini saanud minnagi.

kust ma muidu oleks leidnud motivatsiooni edasi liikuda? ma olen kogu aeg väga hästi teadnud, et ei tohi oma ellu lõksu jääda, aga teadmisest üksi ei piisa, kui laiskus nõnda suur on. tulevikule mõtlemisest kordades lihtsam on ju vait olla, edasi teenida ja ignoreerida fakti, et see töö ei paku mulle erilist karjääri- või arenguvõimalust ega ka emotsionaalset naudingut.

mis see on, mis mulle naudingut pakuks, ma muidugi endiselt ei tea, aga vähemalt sain tõuke selle otsimiseks. alustan: algusest. ehk siis ületan need 4 närust ainepunkti, mis mind kõrgharidusest lahutavad, ja tabagu mind välk, kui ma pärast seda teen veel aastaid midagi, mis mulle tegelikult midagi ei anna!

___
* ühekordse üritusena oli päris mõnus toidupoes ainult endale mõelda ja töölt tulles võileivataldrikuga otse voodisse langeda, aga kuidas ma varem 3 aastat niimoodi elada suutsin, ei tea. “niimoodi” tähendab siis antud juhul mu eelmist elu, kus – kui mul just külalisi ei olnud – köök oleks võinud sama hästi kui olemata olla, sest niikuinii sõin ma ainult arvutilaua taga midagi sellist, mille valmistamine valmimine ei võtnud rohkem kui 15 minutit. selle vastand “teistmoodi” tähendab siis elu, kus köögilaual on ka igapäevaselt mingi mõte ja kus alati on kellelegi rääkida, kuidas päev möödus.
ja – jah, kogu mu elu keerleb tõesti söögi ümber.

äriidee

et see ei ole päris minu teetass, annan lahkelt ära ühe äriidee: iga autoremonditöökoja kõrval peaks olema ilusalong*. teenused ei pea olema hinna sees, aga midagi sinnakanti, et “osta meilt suverehvid ja saad oma jalad suveks korda poole soodsamalt!” või ”koos õlivahetusega luksuslik õlimassaaž -20%”. muu hulgas on see suurepärane võimalus potentsiaalselt kliendilt viimane raha kätte saada, sest pärast arve nägemist ei taha ta võib-olla enam kellelegi midagi maksta.

kuigi isa loeb alati moraali, et töömeestel tuleb kurja näo ja piitsaga kõrval seista (rääkimata siis enesekindlast näost, et sa tead autodest: kõike), võtsin selle asemel ette pooletunnise jalutuskäigu koju magama. kõne, et auto on valmis, sain täpselt sel hetkel kui masa hakkas niikuinii taksoga samasse kanti minema, ja esitatud arve oli reklaamitud 200 asemel: 23.95. õnnepäev ju!

muu hulgas on see ka kindel tõestus, et igal pool ei esitata väikestele tüdrukutele suvalist arvet, sest niikuinii maksavad nad selle ära ega saa never aru, mille eest raha küsiti. äkki kardavad, et mul on kodus kuri mees või kuri isa, kes teada saaks? või siis võtan seda tõestusena, et kuskil on inimesed ilusad ja head. või märgina, et äkki peaks minema ilusalongi.

___
* töökoda tsivilisatsioonis tundub veel suurem utoopia. hea tava kohaselt on need ikka samasugusel ääremaal nagu ARK, kuhu igas jumala linnas on maailma kõige pikem maa ja kuhu bussid: ei sõida

murtud südamete maja

jap see meil siin on. poleks kunagi arvanud, et meie lõbus alkoholilembene seltskond võiks in corpore omadega nii sitas seisus olla, et eriti keegi ei suuda olla üksi või kodus paigal, kõigil on pea lakkamatult eksistentsiaalne kriis, mitte miski ei huvita ega inspireeri ja kui omst lähed kinno heatujufilmi vaatama, siis koduteel oled nagu matuseline. natuke liiga ebaaus on pärast romantilist draamat tulla koju mitte kussununnutama, vaid näiteks õppima. oh, wait – pole ka seda teinud päevade kaupa, sest ükskord oli tuju paha, teinekord olid külalised, kolmas kord oli pohmell ja last, but not least: see koolipask ei kõiguta antud hetkel mu paati absoluutselt. ainuke koht, kus ma ennast näha tahan, on kodus teki all. aga noh, teadagi revolutsiooni voodist ei alusta, kuigi oasis nii laulda tavatses, ja pikas perspektiivis see ka ei remondi enesetunnet, aga see ei tähenda, et ma praegu siit välja ronida saaks.

et parimad asjad siin elus on kahele, siis illustratsiooniks üks romantiline õhtusöök kristiga. preemiaks tubli töö eest. paraku on neid asju kahele, mida vallalised inimesed nautida saavad, ühe käe sõrmedel ülesloetavad, aga et mitte rohkem kibestunud kirjanduslikku okset internetiruumi paisata, jään nüüd vait.

taastusravikeskus

ma ei ütle, et on hea kõrvalt vaadata, kuidas sõber on õnnetu, aga ütlen, et vahelduseks on hea olla see, kellele toetutakse, sest – kui sa juba oled tugi, oled sa järelikult stabiilne. võis umbes nii olla?

igatahes on vanemuise tänava puhvet-lokaal ümber kehastunud taastusravikeskuseks (vt ka: murtud südamete romula). ravi ei ole siin eriti aktiivne ja võib-olla ka mitte eriti tõhus, aga vähemalt ei öelda siin kunagi kellelegi, et kuule, oled luuser ja teed elus valesid valikuid. selle asemel kallatakse klaas lihtsalt veini täis. või viskit. või gini. okei, niimoodi tundub see endiselt rohkem puhvet-lokaal kui taastusravikeskus, aga sellegipoolest on tunne, et köögilaua ümber istumine remondib.

ja mind ennast remondib päris hästi see, et ei pea üksi olema. kunagi oli see minu jaoks umbes tähtsaim asi maailmas ja ma ei kujutanud ette, et kellegagi saaks üldse koos elada ja ammugi poleks saanud seda teha kellegagi ühes toas. nüüd laenan vabalt välja riiuli oma riidekapis, korvikese oma kummutis ja pärast kahetunnist katset “elu võimalikkusest narva mnt 89 koos prussakatega” ütlen, et ok, lähme toome nüüd su tööriided uuesti siia. coming soon: stange mu tuppa?

muidu vist algaval nädalal väga taastusraviprogrammis osaleda ei saa, sest napilt kõik päevad käin tööl ja et remonti vajavate asjade listi kuulub paraku ka mu auto, ärkan ka ainsal vabal päeval: kell 8 [aa ja mismõttes äratatakse mind laupäeval pärast rasket peound selle peale, et keegi tahab hoovi puid tuua ja ma pean auto tänavale sõidutama, ja siis pühapäeval selle peale, et keegi tahab tänavalt lund ajada ja ma olen jälle ees?]

kes otsib, see leiab

vanemuise tänava tüdrukud – süüdi
sidruni moos - ükskord pakuti, paraku mitte mulle
naiste mõtlemine – olen küla peal kuulnud, et isegi matemaatiline analüüs on sellest loogilisem
sushi laud – kui katate, kutsuge meid ka
korter vanemuise tänaval – kahjuks kuulub see meile
joob õlut ja üksinda kurvastab lyrics - fuck
kristi ja masa – meie
tallinna tänavatüdrukud – alatu laim!
vanakraamipood tartus – soovitan enne mõõta, kas kirst mahub uksest sisse
toiduklubi.wordpress.com – google reader on tegelikult juba leiutatud, soovitan

uusaastalubaduste pidamisest

et ka rõõmsatest asjadest rääkida, kostitan teid pildiga meie uuest, parandatud ja täiendatud toitumistahvlist, mis on eriti kaunis seetõttu, et see on sandra toodud värviliste kriitidega ära võõbatud. muidu võin selle uue toitumisrežiimi kohta öelda, et mulle maitsevad küll igasugu asjad, mida sellel tahvlil ei ole, aga need asjad, mis seal on, maitsevad mulle veel rohkem. üldist salatinäksimist toetab ka see, et meie juures elab parasjagu madiken, kelle lemmiksöök on salat ja mis inspireerib ka mind tihemini lehti rebima. muna läheb nagu leiba ja mu eriline lemmik on poolvedel keedu-, pooleks lõigatud ja võiviil vahele sulama pistetud. pohmapitsa pärast ei muretse ka eriti: viimasel tarvitasin kolm viilu sinki, kaks muna ja umbes 200 grammi juustu, kõik pannil meeldivalt krõbedaks ja/või sulanuks muutunud. megalike! alloleval pildil üks mu parimaid hommikusööke ühel kaunil reedehommikul.